Ilma korraliku aluseta ei püsi ükski põrand, seega on aluse ettevalmistus olulise tähtsusega. Pinnas kooritakse ja eemaldatakse ning seejärel täidetakse. Eramutes kasutatakse täitmiseks tavaliselt liiva või killustikku. Täidet peab kindlasti tihendama, et ära hoida hilisem põranda vajumine. Kõige parem on teha seda vähemalt 150 kg pinnasetambiga. Tampi saab laenutada ehitustööriistu rentivatest firmadest. Täidet peab kihtide kaupa kinni tampima ehk tihendama. Kihi paksus ei tohi ületada 100-150 mm.
Viimane kiht peab jääma võimalikult tasane. Ebatasane alus ei võimalda soojustusmaterjali korralikult paigaldada. Aluse ehitamiseks ei tohi kasutada külmunud täidet. Samuti ei ehitata põrandat külmunud alusele. Olenemata põranda hilisema kasutuse iseloomust tuleb aluse ja betoonikihi vahele laotada vähemalt 0,2 mm paksune ehituskile, et vältida pinnasest tuleva niiskuse tungimist betoonpõrandasse. Niiskus lagundab betooni.
Paljud mäletavad, et nö vene-ajal ehitati põrand ainult betoonist. Kindlasti ei saa soovitada sellist tehnoloogiat tänapäeval. Põrandaplaadi koos püsimiseks kasutatakse armatuurvõrku või teraskiudu. Tehases betooni hulka segatud teraskiud jaotuvad betooni paigaldamisel põrandaplaadis ühtlaselt vältides betoonplaadi laiali vajumist ning vähendades kuivamisel mahukahanemisest tingitud pragude teket. Nn klassikalise lahenduse (ehk armatuurvõrgu) valikul piisab eluruumides 5 mm jämeduse traadi ja 150 mm suuruse võrgusilmaga armatuurvõrgust.
Garaažis võiks kasutada 8 mm jämeduse ja 150 mm suuruse võrgusilmaga armatuurvõrku. Armatuurvõrgu paigaldamisel tuleb jälgida, et võrgu liitekohtades oleks ülekate vähemalt ühe võrgusilma ulatuses. Armatuurvõrk tuleb kindlasti tõsta alusest minimaalselt 25 mm kõrgusele, et võrk seoks ennast valatava betoonplaadiga. Selleks kasutatakse vastavaid laia tallaga plastikkandureid ehk nn. seeni. Neid on võimalik osta ehitusmaterjalide poest.
Kandureid paigaldatakse keskmiselt 4 tk/m². Ilma kanduriteta ehk siis lihtsalt alusele laotatud armatuurvõrk on kasutu kuna ei seo betooni. Armatuurvõrgu tugedeks ei tohi panna puutükke. Niiskunud puit lõhub betooni. Armeerimiseks ei tohi kasutada ka tugevalt roostes armatuurvõrku kuna roostes võrk ei ühine betooniga.
Põrandate soojustamiseks kasutatakse tavaliselt kas spetsiaalseid soojustusvillaplaate või vahtpolüstürooli. Soojustusvillaplaate kasutatakse harvem nende kõrgema hinna tõttu. Samas on need korruspõrandate soojustamisel paremate heliisolatsiooni näitajatega kui vahtpolüstürool.
Kasutades vahtpolüstürooli peab selle survetugevusklassiks olema märgitud vähemalt EPS 80, garaažis võiks olla natuke tugevam, näiteks EPS 100. Minimaalne kihipaksus eluruumides on 50 mm, põrandakütte torustiku paigaldamisel vähemalt 75 mm. Võimalusel paigaldatakse vahtpolüstürool kahes kihis (näiteks 25+50mm) jälgides, et liitekohad ei kattu. Loomulikult on paksemal kihil ka suurem isoleerimisvõime, mis annab hiljem omakorda kokkuhoidu küttelt.
Valamise järgselt toimuvad betoonplaadis erinevad mahumuutused. Seetõttu peab põrand betooni kuivamisel kindlasti olema seintest eraldatud. Kui põrandasse ei tule küttetorustikku, siis vahe seinaga peaks olema vähemalt 1cm. Kui aga paigaldatakse põrandaküttetorustik, siis peab põranda perimeetri isoleerimiseks kasutama vähemalt 25 mm vahtpolüstürooliribasid. Pärast põrandasoojustusmaterjali paigaldamist tuleb soojustus- ja teiste kasutatud materjalide jäägid kokku korjata, vastasel juhul võivad need põranda valamisel pinnale tõusta ja raskendada või rikkuda põranda silumise.
Ühtlase kvaliteediga põranda saamiseks tuleb betoonisegu tellida betoonitehasest. Põrandasegu mark võiks olla vähemalt B-25. Üks kuupmeeter põrandasegu kaalub vähemalt 2,5 tonni. Segu tassimine käsitsi on väga vaevarikas. Suvel tahkub segu juba ühe tunniga ning uuesti veega vedeldades halveneb selle kvaliteet oluliselt. Seepärast oleks soovitav tellida segu PUMI-ga (segutünni ja -pumbaga auto). Segukihi paksus peab eluruumides olema vähemalt 7 cm, garaažis minimaalselt 10 cm. Garaažis võiks kasutada ka tugevamat betooni, sobib näiteks mark B-30. Garaaži põranda pinnale ei panda sageli mingit kaitsvat katet. Ise valatud põrand jääb tavaliselt ka masinhõõrutiga lihvimata. See aga tähendab, et hiljem hakkab põrand autost tilkuva vee ja soola tõttu tolmama. Samuti kulutavad auto naelkummid põrandale rajad sisse. Eelmainitud kahjustuste vältimiseks on võimalik kasutada erinevaid pinnatugevdajaid.
Põrandakütte torustiku paigaldamisel peab torude peale jääma vähemalt 2,5 cm paksune segukiht. Samuti tuleb põrandaküttetorud enne põranda valamist kindlasti survestada. Vastasel korral hakkab hilisemal kütmisel torude paisumine põrandat lõhkuma. Vähem kui ühe kuu vanust betoonpõrandat ei tohi toruküttega kütta. Ei tohi ka lasta põrandal enne vajaliku tugevuse saavutamist läbi külmuda. Külmumine põhjustab betoonikihtide hilisema eraldumise. Põranda tugevuse saavutamiseks on vaja vähemalt +8 °C temperatuuri ligikaudu 20 päeva. Niiskus kuivab jahedas ruumis põrandast välja mitmeid kuid. Niiskele põrandale ei tohi paigaldada põrandakatteid. Eriti niiskustundlikud on parketid ja PVC-katted.
Betooni paigaldamine ilma vastava kogemuseta on keerukas ettevõtmine. Kui teadmisi ja kogemust napib on alati võimalik küsida nõu vastava ala asjatundjalt.
